Sunnitud huvialad

Kirjutas Mägraema

Minu arvates tuleb lapsele kasuks, kui ta pärast kooli käib veel muusikakoolis. Aga laps ajab oma väikesed sõrad vastu – puudub tundidest igasugustel otsitud põhjustel. Need harvad korrad, kui on käinud, siis väga suure ähvardamisega millestki heast ilma jätta. Õpitud on juba 3 aastat, ka varem oli puudumisi, kuid eriti hulluks on just sel aastal asi läinud.
Niimoodi enam edasi ei saa, aga mismoodi saab?
On selliseid täiskasvanuid, kes kahetsevad, et neid lapsena piisavalt tagant ei sunnitud. Aga on ka selliseid, kes tänu lapseea sundimistele täiskasvanuna vihkavad muusikat (viiulit, klaverit)

M.e.

Tiiu kirjutas:

Huvitav, miks just viimasel ajal on vastuseis tugevaks läinud?
Kui see on puberteet, mis endast märku annab, siis on isegi omamoodi hea, et laps on leidnud suhteliselt ohutu protestimise võimaluse. Koolis käimisest keeldumine oleks halvemate tagajärgedega.

Aga kui mõelda tuleviku võimaluste peale?
Kui otse ei saa, kas saab väikese ringiga? Kui viiulit ei taha, äkki sobib klaver? Kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool?

Mõne lapse jaoks on muusikakool mõttetult raske. Oskused kogunevad nii visalt, et mängulusti ei tule ega tule. Ei paista ihaldusväärseid eeskujusid, ei suuda innustada õpetaja.
Kuid vahel pole muusika üldse selle lapse ala. Sünnipäraste eelduste poolest võib inimeste huvi olla suunatud mitte kuuldavale maailmale, vaid pigem nähtavale või liigutuste maailmale.

Esimesel juhul oleks mõtet tagant utsitada eeskujusid otsides (käia kontserditel, anda ettekujutus, mida muusikaoskusega tulevikus peale hakata, võib-olla mõne teise õpetajaga sujub paremini või omasuguste kambas kogemust jagades kergemini).
Teisel juhul tasub otsida sobivat ala. Näiteks tants, milles saab end mõnusalt liigutada või maalimine oma värvide ja rütmidega. Miks mitte fotograafia või sport.

Kui suur on muutus, mida oleks vaja ette võtta, tunnevad vanemad laste abil ise ära. Muidugi juhul, kui oma unistusi laste vajadustest eristada osatakse.