Laps ei kuula sõna???

Kirjutas Mailiis83

Mul on 3 tütart ja see 7 aastane siis kõige vanem,kasvatan neid üksi.Laste isast läksin lahku juba kolm aastat tagasi ( tal oli alkoholiga probleeme ja vägivaldne minuga ).Nüüd on asi ikka täitsa käest läind ja ma ei oska enam midagi teha.

Mailiis

Tiiu kirjutas:

Rahu, ainult rahu! Kui ema oskab olla õnnelik, siis õpivad ka lapsed õnnelikud olema. Üksi kolme tütrega ongi liiga raske. Ärge peljake abi küsida neilt, kes saavad teid toetada. Muidu olete neljakesi kõik nagu natuke vangis.

Ei tea, kuidas teie peres, kuid tihti võtab alkohol oma positsioonid sisse just seal, kus tahetakse olla väga lähedased. Lähedasemad, kui igapäevaselt võimalik ja emotsionaalselt talutav. Sellistes emotsionaalselt sõltuvates suhetes peavad lapsed iseseisvuse saavutamiseks jonnimise ja protestimisega rohkem vaeva nägema. Kui nad on kogenud mõnusat ja turvalist kodusoojust ja hellitamist, siis neil on iseenda maksmapanekuks palju jõudu, aga ka palju head, mida kaotada.

Võiks arvata, et keskmise tütre olukord on raskem kui vanemal. Tal on kõige raskem leida üles oma eripära, oma olemus, oma koht teiste õdede vahel. Niigi on lähedasest suhtest ilma isa abita keeruline iseseisvuda. Isa ülesandeks on ju viia lapsed ema seelikusabast välja laia maailma uudistama.

Isad on vajalikud, isegi kui nad on kaugel või puudustega. Veelgi olulisem, kui see, milline isa tegelikult on, on ema ettekujutus isast. See, kuidas ema laste isa ette kujutab, annab lastele eelhoiaku – julgust või pelgu, uudishimu, rõõmu, kahetsust, kadedust, kibedust, rahu … ja mida kõike veel.

Võib-olla vanem tütar n.-ö. rabeleb ja nutab hoopis Teie eest, Teie tunnete pärast ning muretseb, et emal on raske ja püüab omal moel aidata perekonnapea vastutust kanda.
Võib-olla ta ei oska varasemate mälestustega, millega Teilgi oli kunagi raske toime tulla, midagi teha. Tal on selle võrra raskemgi, et oma nooruse tõttu ei suutnud ta aru saada, mis ema ja isa vahel toimus. Pealegi võib olla seda raske üldse sõnadesse panna.

Kui palju laps peab üldse sõna kuulama ehk kuuletuma? Kindlasti on tal vaja aru saada, milles on asi ja mida vanemad talle õpetavad. Kindlasti on tal vaja aru saada kõige olulisematest keeldudest. Aga reegleid, mis on juba hästi selgeks õpitud, on vaja osata m õ n i k o r d ka rikkuda, muidu kasvaksid lastest mõtlemisvõimetud masinad.
Käskudega pole mõtet sellepärast üle pingutada, et kui kuuletumine ei tule kohe kuidagi välja, siis iga järgmine mittekuuletumine õpetab edaspidi üldse mitte kuuletuma.

Teil ilmselt on kaks kätt ja lapsi kolm. Kõigega toime tulla polegi realistlik. Valige kõige olulisem. Näiteks harjumuspärane päevarežiim. Eriti olulised on uinumise-ärkamise alati ühesugused toimingud. Aga mis teda täpsemalt vaevab, ei ole võimalik kirja teel ära arvata.

Mailiis83 kirjutas:

Võimalik et asi on minus,olen neid põhimõtteliselt terve aja ise kasvatanud,laste isa oli nii nagu oli………….ikka olin mina see kes muretses et oleks lastel kõik vajalik ja et oleks kodu.Minul endal ei ole alkoholiga mingeid probleeme,olen näinud nii palju mida alkohol inimestega teeb ja endale ma seda ei taha,pealegi on mul lapsed kelle nimel pingutada.Abi küsida mul eriti pole kuskilt kahjuks,minu enda ema suri juba 3 aastat tagasi,isa on mul raskelt haige ja ei saaks lastega hakkama,vanavanematest on vaid 1 veel alles ja temagi 87 aastane…………õed vennad on kaugel ja kõigil oma eluga tegemist piisavalt.Laste isa poolt vanavanemad on samuti alkohoolikud ja lapsed ei tahagi seal üldse käia.
Lastel isaga lasen suhelda ,seda ma ei ole neilt ära võtnud………..mina tean milline ta on aga ei taha olla lastele see "mustaja",las näevad ise ja las kujuneb neil endil oma arvamus isast.Külas ta lastel käib väga väga harva ja ei toeta meid ka kuidagi ……..laste arvates on ta muidugi jube hea inimene,ta käib nii harva ja on lastega hästi lahke,lõhub alati minu poolt seatud piire,lapsed võivad teha mis tahavad jne …..
Mulle lihtsalt teeb haiget et nad ei saa aru ,kui raske mul on ja et kõik mis ma teen on nende pärast,kõik selleks et neil oleks hea elu.Ühe korra kõige vanem isegi ütles mulle peale meie riidu ( kui ma küsisin et miks ta minuga nii teeb ) et "nagu issi ?", see pani mind mõtlema,miks ta nii ütles?
Sõna kuulamise osas on see et ta ei kuula mind üldse,iga hommik kooli minnes lubab ta mulle et tuleb koolist kohe otse koju ja siis ma jälle istun ja ootan tühja tuult,sest ta jälle ei tule.Kui ta lõpuks tuleb,siis ajab teda kõik närvi,riidleb õdedega ja minuga.Kui ma üritan temaga rahulikult rääkida,siis selle peale ta pööritab silmi ja pobiseb kaasa minuga,tihtipeale hakkab lihtsalt naerma ja kui ma küsin et miks ta naerab siis ta vastab et oli üks naljakas mõte.Ta ei kuulagi üldse mida ma ütlen või räägin ja kui ma riidlema hakkan siis ta ründab kohe vastu.
Ta nagu blokeerib kõik mida ma räägin ,ta vaatab mulle otsa ja lubab ükskõik mida,jah emme jah ma tulen koju jne jne ………..ja teeb jälle kohe vastupidi.Ta teab väga hästi mida on lubanud ja kui ma seda meelde tuletan siis ta ütleb lihtsalt et ta ei tea miks ta nii tegi .
Oh jh ma võikski kirjutama jääda ,palju oleks veel öelda ja rääkida ja kindlasti vajaksin abi ka mina ise mitte ainult laps.Aga ei oska kuskile pöörduda,kõik maksab ja pealegi pole mul võimalust liikuda eriti palju ,kõigi kolmega on see suht keeruline.
Ma ei teagi üldse kuhu me peaks temaga minema,psühholoog või psühhiaater ,perenõustamine?

Oskate ehk soovitada ,kuhu me pöörduma peaks?

Mailiis

Tiiu kirjutas:

Ilmaasjata iseenda süüdistamine ei tule kellelegi kasuks. Aga ema on see, kellel on kõige rohkem võimalik laste elus midagi muuta. Küsige näiteks sotsiaaltöötaja käest, millist abi teie kandist on leida. Või küsige perearstilt, kas ta saab teid psühholoogi juurde suunata.

Kindlasti tasub rääkida õpetajaga. Kui 7-aastane tüdruk ei jõua koolist otse koju, oleks vaja leida kedagi, kes aitaks tal koduteel püsida. Ta ju ütleb, et ei tea, miks nii tegi. Ei ole mõtet last pahaks või sõnakuulmetuks pidada, kui ta ei ole valmis emotsionaalselt kandma kõike, mida elu ette toob.
Kuid (!) jonn, protest ja vihatunded on midagi muud. Neid pole vaja karta. Vastupidi, ilma jonnisid jonnimata ei hakka laps aru saama, et need on tema enda tunded, kõike ei saa, mida tahad, ja jonn teeb küll tunded kergemaks, kuid olukorda paremaks mitte. Jonnimine aitab õppida loobuma ja leppima paratamatusega. See pole hea laps, kes silma vaadates annab emale lubadusi, mida ta ei suuda täita. See on hädas laps.

Peaks proovima siiski nii isale kui lastele selgeks teha, et kõike lubamine rikub lapsed ära. Vahel leidub isegi mõni hea sõber, naaber või lihtsalt asjalik elukogenud mees, kes üksi jäänud ema selles aitab.

Lastele on kindlasti kasuks, kui nad saavad toredates kohtades käia mitte emaga, vaid kellegi teise usaldusväärse inimesega. Eriti koolitüdrukule. See annab talle natuke iseseisvuse kogemust ja nii on teil kõigil kergem.

Hoolitsege kindlasti ka enda eest ja leidke aega puhkuseks. Kui ema ei jäksa, millele on siis lastel veel loota?

ave268 kirjutas:

Tere, minu 8 aastasel pojal on täpselt sama probleem, kõik tema käitumine on täpselt sama mis siin kirjas kõik üksühele, oleks ka väga abi vaja mida teha, oleme käinud arstide vahet ja keegi ei oska midagi öelda.