Psühhoanalüütiline psühhoteraapia

Psühhoanalüütiline psühhoteraapia toetab hingelist arengut, aitab ära tunda kannatuse tekkemehhanisme ja leevendada psüühilisi sümptomeid. Teadvustades paremini oma varjatud vajadusi ja võimalusi, suudame teha teadlikumaid valikuid ning paremini kanda tunnete koormat. Psühhoteraapia töö keskmes on kliendi sisemaailm, nii teadlik kui alateadlik: mõtted, kujutlused, tunded, spontaansed reaktsionid, kogemused.
Psühhoanalüütiline psühhoteraapia toimub regulaarsete kokkusaamistena pikema aja jooksul. Sissejuhataval perioodil leitakse sobiv lähenemisviis ja lepitakse kokku teraapia raamistikus (kohtumiste sagedus, vaheajad, lõpetamise tingimused, hind jm).

Täiskasvanud eelistavad enamasti teraapias vestelda. Kõike, mis inimeses varjul, ei ole võimalik sõnadesse panna ning kellele sobib, saab abiks võtta loomigulised väljendusvahendid ja unenäod.

Lapsed soovivad enamasti teraapias mängida. Mängu abil väljendavad nad oma elus toimuvat, õpivad seda tundma ning harjutavad uusi oskusi.
Eri vanuses lastel on erinevad arenguvajadused, erinev elukogemus ja erinev suhe lähedastega. Arenguülesanded ei tulene vaid ühiskonnast, palju jõulisemad on looduse nõuded. Lapse psüühika on pidevas muutumises ja väga vastuvõtlik kõigele uuele. Õppides uusi oskusi ja kujundades arusaamasid, tuleb osata need sobitada varasemate kogemuste ja individuaalse eripäraga kõige sügavamate mälukihtideni välja.
Laste psühhoteraapia saab toimuda vaid tihedas koostöös vanematega, sest laps ei ole päris iseseisev ei hingelt ega eluliselt. Esimestel eluaastatel kuulub laps emaga kokku ka teraapias.