Me tuleme lapsepõlvest,
jättes jälgi jälgedele pilla-palla.
Lapsel on kiire suureks saada.

Saanud suureks, vaatame ringi.
Hingemaastik on täis mälujälgi,
varasemad sügavamal, hilisemad nende peal.
Mõni paik on segamini tallatud, teine alles avastamata.

Esimesed jäljed jäävad ellu juba enne sündi.
Ilmavalgust nähes otsime kohe kõige lähedasemat:
silmi ja naeratust, häält, soojust, tissinuppu -
midagi, mis tuttav
ning midagi, mis peab tingimata tulema.

Enne saatuselööke on meie meel tuleva ootuses vastuvõtlik ja avatud.
Pärast pettumisi, vaeva, risti-rästi valikuid
ning enne järgmisi pettumisi
on arukas mõelda. Pillapallal on vaja pelgupaika,
kus aeg ja armastus parandavad haavad.

Keegi on siit enne läinud!
Ennegi on inimesed olnud segaduses, kuid leidnud raja.
Ennegi on emad-isad näinud laste tulevikku oma minevikukogemuse peeglist.

Milline on mu oma rada?